Tiia Järvpõld maalinäituse “Hetked elust endast” avamine

Kunstnik Tiia Järvpõld ütleb: „Maalin hetki, tundeid, emotsioone. Väga eriline võib olla väga tavaline.“

Tiia Järvpõld kirjutab tutvustuseks näitusele endast nii.

Ma ise arvan, et elan väga kaunist, tormilist ja väärtuslikku elu. Sünnitrauma tõttu on mul toimetulek pea peale keeratud, kuid ma ei hooli sellest. Toimetan ja teen kõike oma jalgadega: kirjutamisest nõude pesemiseni. Käsi ma kasutada ei saa, sest nad lihtsalt ei kuula eriti minu sõna.

Tõsi, kätega saan kallistada ja näiteks ka lauda pühkida, kuid muud on siiski jalgadega palju mugavam ja kiirem teha.

Olen 1. septembrist 2007 stipendiaat  Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnikke Ülemaailmses Ühingus. Mul on olnud uskumatult palju näitusi. Olen käinud maalidega Eestimaa risti-rästi läbi. Olen juba näitust teha saanud ka üle Eesti piiri. Mind ennastki üllatab mu edu, sest ise tunnen, et olen lihtsalt hea mäkerdaja, kes teeb oma loovust jalaga. Mu kunsti vaatajad on aga arvanud vastupidi. Veel on öeldud, et ma maalivat hoopis südamega – ja see ongi tähtsam. Tegelikult minu maalid valmivad ikka pintsli ja värvide abil, kuid hoian pintslit parema jala varvaste vahel.

Joonistanud olen eluaeg, kuid maalinud 13 viimast aastat.

Peale maalimise tegelen paljude asjadega. Minult on ilmunud raamatud “Ärge lööge mind enam” (2001) ja “Kohvi jalaga, palun…” (2019). Olen raamatu “Kiri  iseendale” ühe kirja autor (2014, koostaja Tiina Jõgeda). Tõenäoliselt kirjutan veel raamatuid. Vahetevahel luuletan sahtlisse.

Soovin saada väga heaks koolitajaks ja nõustajaks ehk aitajaks. Selle nimel soovin edasi õppida.  Ning võimalik, et kunagi lähen lõpetama psühholoogiat, mis jäi aastaid tagasi lõpetamata.

Olen õnnelik, sest oskan positiivselt mõelda ja unistada hästi suurelt. Minu suurim kink, mis olen saanud, on minu elu!!

Minust lähemalt mu blogist www.tiiajarvpold.ee