Ajalugu

Kultuuriline tegevus on Puhjas sajandeid aktiivne olnud. Siin on igal ajal elanud ärksad ja teotahtelised inimesed. Näitemänge on Puhjas mängitud sajandeid. Kirjandusmuuseumi andmete põhjal 1881. aastast. Teateid kohaliku laulu- ja näitemängutraditsiooni kohta võib leida ka 1886. aasta ajalehest „Olevik“, kus kirjutati, et Puhjas mängiti tol aastal esimene Eesti operett maanäitelaval ja selleks oli „Köögi-Kata mure“. Etenduses lõid kaasa kohalikud koolmeistrid ja õpilased ja teised aktiivsed elanikud. See traditsioon on säilinud tänapäevani.

Esimesed laulukoorid ja puhkpilliorkestri rajas Puhjas 1879. aastal helilooja Aleksander Läte, kes aastatel 1879-1883 töötas Puhja kihelkonnakoolis muusikaõpetajana. Siin sündisid ka meile hästi tuntud „Kuldrannake“, „Laul rõõmule“, „Kostku laulud eesti keeles“, „Puhja polka“ jpt.

1885-1892. aastani oli Puhjas kooliõpetajaks Gustav Wulff, luuletajanimega G. Õis (1864-1946). Puhjas saavutas ta populaarsust oma eestimeelsusega, esinedes kõnedega karskusseltsis ja 1892. aastal valiti ta Puhja laulu- ja mänguseltsi auliikmeks.

Puhja Seltsimaja on ehitatud 1906. aastal kohalike seltsitegelaste ja haridussõprade eestvõtmisel ning on üks vanimatest selleks otstarbeks ehitatud hoonetest Tartumaal. Juba tol ajal leiti, et kohalikule rahvale on väga vaja avaraid ruume, kus meelelahutust ja õpetust saaks pakkuda. Julgustajaks tööde eestvõtmisel oli tolleaegne kirikuõpetaja Walk. Kohalik seltskond toetas mõtet igati ja mitte ainult – kingiti materjali ja raha ning abistati kõigiti nii ehitusmaterjali kohaleveol kui ehitamisel.

Puhja Seltsimaja ja kiriku vahelisel alal asub Puhja park, mis on rajatud 1921. aastal kohalike aktivistide poolt.  1925. aastal püstitati samasse Vabadussõjas langenud sõjameeste mälestuseks mälestussammas. Puhja park on südamekujuline. Puhja pargis ja kõrval asuval haljasalal korraldatakse suviseid vabaõhusündmusi.

Ajaloost tänapäeva