Soome- ugri naisele pühendatud näitus

Vaido kinkis Zojale…

Soome-ugri naisele pühendatud näitus.

Kes on soome-ugri naine? Milles seisneb tema eripära? Kus ta elab? Nendele küsimustele saame vastata kas arvesse võttes kõiki soome-ugri naisi, kelle käsitöö loomingut me täna näeme muuseumis või vanaema kirstus. Või siis võtame ühe udmurditari ja läbi tema loomingu püüame mõista soome-ugri naiste maailmavaadet. Zoja Lebedeva (1957) on sündinud Buraanovas, Udmurtias. Suur armastus viis teda Moskvasse õppima, sealt põgenes ta tagasi oma sünnikohta, kus tema loomingu energia leidis väljapääsu omapärases disainis õmblemise, kudumise ja joonistamise kaudu. Eestisse saabus ta esimest korda 2015. aastal, kui Obinitsa oli soome-ugri pealinn ja ta leidis siit rohkem kui armastuse. Ta kohtus Eesti dokumentaalfilmide operaatori Vaido Vidiliga, kes uskus temasse rohkem, kui ta ise endasse. Vaido kinkis Zojale värvid, lõuendi, molberti, armastuse ja mõistmise. 2017. aastal lahkus Vaido meie maailmast ja Zoja jäi üksinda. Alles nüüd tuleb Zoja vaikselt kaheaastasest leinast tagasi elu ja loomingu juurde. Praegu on tema looming muutumises, ta otsib uusi väljendusvorme.Raske on ette kujutada naist ilma käsitöö ja loominguta. Läbi ajaloo on olnud naiste looming suunatud ja rakenduslik, ent tänapäeval on see pigem vaba eneseväljendusviis. Naiste loomingus kajab eelmiste põlvkondade kogemus, see sama kultuurikood, mis vajab tõlgendamist. Eriti tähtis on see traditsioonilises kultuuris. Meie näitusel esitatud etnograafilised asjad viivad meid sügavale soome-ugri naise, kes elas eelmise sajandi alguses kas mari, mordva või udmurdi külas, traditsioonilisse maailma. Muster oli riietuses väga tähtis, eriti suulises kultuuris. Ornament – see on kommunikatsioon. Soome-ugrilaste kultuur on suuline kultuur ja nagu ütleb Kärt Summatavet: „Ehtimise ja ornamenteerimise eesmärk on suulise kultuuri inimeseks olemise kogemuse üles kirjutamine. Rahvakunst on kõige iidsem ja arhailisem üleskirjutatud tekstide kogum meie minevikust, olevikust ja tulevikust.“Tikkimine, see on kiri, kus on säilinud suguvõsale oluline info. Tikkimisel on omad reeglid, mis sõltuvad sellest, kus tikand asub, kas kleidi rinnal, alläärel, seljal, rätikul või peakattel – igal pool on oma muster. Tänapäeval on seda kirja keeruline mõista, me saame seda vaid aimata ornamenti analüüsides. Aga me saame kindlasti seda nautida, ja imetleda keerukat, peenekoelist ja sügavamõttelist soome-ugri naise loomingut.Väljendame sügavat tänu neile, kes aitasid seda näitust ellu viia, kes uskusid meisse ja laenasid oma rahvarõivaid.

Täname Eesti Folkloorinõukogu ja Eesti Kultuurkapitali, kes toetasid näituse korraldamist.

Näituse kuraator Lyudmila Yamurzina

Näitus avatud tööpäevadel 10:00- 16:00