Näitus: Kaisi Vinogradovi maalinäitus “Valguses ja varjus”

Arvan, et olen oma kunstiarmastuse saanud käies nõuka ajal vene lasteaias, kus tundsin end üksikuna ja hakkasin lihtsalt kritseldama.

Loogilise jätkuna tuli lastekunstikool, kus sai toredasti aega veedetud.

Siis tegin eksamid Tartu Kunstikooli.

Edasine dekoratsiooni osakonnas käimine oli juba tüütum, sest mõned ained nagu sõjaline algõpe jm tuli lihtsalt ära kannatada. Meeles on palju toredaid õppejõude, nende hulgas Helgi Koplioja, kes tegi selgeks nii mata kui füüsika ja lubas tundide ajal olümpiamänge vaadata.

Uuesti sattusin kunsti juurde aastaid hiljem Tartu Rahvaülikoolis, kus Imbi Kruuvi pühendumus oli mulle suureks eeskujuks. Keskealisena tuli tahtmine veel õppima minna, tekstiili osakonna lõpetasin Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, kui olin 41.

Olen kudunud telgedel vaipu, rahvariidevöösid ja peenvillast seelikukangast, kuid maalimise soov on jäänud. Ma ei ole suutnud seda üksi teha, ikka on utsitajat vaja. Uuesti Rahvaülikooli minnes tutvusin 2014 Robert Suviga, kes kutsus mind ja oma gruppi maalima. Saame kokku kord nädalas, teeme ühisnäituseid, käime suviti väljasõitudel ja tunneme end muidu hästi.

Valguses ja varjus on minu 8. isikunäitus, mu töid on erakogudes Eestis ja üks Austraalias väliseestlaste juures.

Olla valguses, see tähendab minu jaoks nähtavaks muutumist;

Varjus olemine on mu tagasihoidlikum pool, see nõuab julgust, et tuua laiema publikuni tööd, mis on vahest intiimsed ja isiklikudki.

Loodan, et mu pildid toovad värve ja positiivseid emotsioone.

Kaisi Vinogradov