Film “Päikese kodanik”

Vennad Tarmo ja Toomas Urb on muusikud, kelle fenomeni 1980ndate aastate Eestis on raske üle hinnata. Kitarri saatel romantilisi ballaade esitades suutsid nad tuua täismaja mistahes kontserdisaali. Mõned laulud nagu ”Imeline laas” või ”Musta pori näkku” on muutunud ”folklooriks.”

Vanemale vennale Tarmole tundus, et Nõukogude Liidus ta oma annet realiseerida ei saa ja on vaja pääseda Läände. Sellist soovi peeti NLis hullumeelsuseks. Esialgu proovis ta heaga, abielludes Itaalia kodanikuga. Kui teda kahe aasta jooksul ei lastud naise juurde kolida, tekkis tal trots ja kinnisidee igal juhul minema putkata. Tulemuseks olid vahistamised, istumine Patarei vanglas, skisofreenikuks kuulutamine ja sundravi psühhiaatriakliinikus. Kinnipidamisasutustes tegeles Tarmo intensiivselt erinevate idamaiste filosoofiatega ja ”sai vaimudelt kinnituse, et tema missioon on ravida, aidata inimesi.” KGB-le oli see kinnitus, et mees on hull.

Perestroikasegaduses ja mõjukate sõprade abiga õnnestus Tarmol lõpuks hullumajast välja saada ning “skisofreensele potentsiaalsele kodumaareeturile” ja tema vennale anti aasta hiljem väljasõiduluba Soomes plaadistamiseks. Tagasi nad tulla ei kavatsenud. Nii ka läks.

Dokumentaalfilm ”Päikese kodanik” avab paljude tunnistuste, dokumentide ja KGB toimikute kaudu Nõukogude rusuvat olemust ja repressiivorganite toimimist. Film suumib Tarmo Urbi kaasusesse, kuid selle lahutamatuks osa:ks on ka vend Toomas, kellega elatakse aastakümneid täielikus sümbioosis.

Filmi andmed

Filmi pikkus 120 min

Žanr Tõsielufilm

Keel:  eesti keel, inglise keel

Animaator: Kaspar Jancis, Gyopar-Orsolya Buzasi, Viktoria Schmidt

Režissöör Riho Västrik

Stsenarist Riho Västrik

Operaator: Mattias Veermets, Riho Västrik, Arvo Vilu, Ksenia Ohhapkina

Monteerija: Mirjam Jegorov, Lauri Laasik, Riho Västrik

Helilooja Arian Levin

Helirežissöör: Seppo Vanhatalo, Ekke Västrik

Produtsent Riho Västrik

Tootja Vesilind